Teisele ringile minnes ei arva ju keegi, et võiks ka teistkorda libastuda. Ollakse ju vanem ja targem ja eeldatakse, et vana reha sai ammu kuuri taha maha maetud. Kuid siiski pole ime olukord, kus alles kolmandal korral abieluõnne otsija õnnestub.
Tegelikult on ju nii, et reeglina lahutatakse siis kui üks pooltest teisiti ei saa. Ja see "teisiti ei saa" puudutab ju siiski tavaliselt ennekõike vaimset situatsiooni. Naisele on lahutus sotsiaalselt ja materiaalselt alati tunduvalt suurem risk kui mehele, sest lapsed on "Emakese Maa" pärandusena igavesti ühes ja lastele kodu ja armastuse võimaldamine esmatähtis, sest lapsed sõltuvad ennekõike emast.
Kuid siiski on naisi, kes lahutavad vaatamata kõikidele riskidele ning raskustele ja ei püüagi midagi "pärast kurbust lubatud saabuva paradiisi nimel välja kannatada".
Strateegid ja mõistusepäraselt kannatlikumad muidugi ei mõista, miks peaks oma heaolu ja mugavuse ohtu seadma "mingi isikliku egoistliku soovi" tõttu, aga mässajate tüüpi naised teavad öelda, et hingerahu maksab ka midagi.
Ja muidugi õigus on nii ühtedel kui teistel, kuid kõrvalt vaadeldes on minul küll see tähelepanek, et isegi siis kui naisel on moraalselt ja materiaalselt hullupööra raske, on ta siiski tihtipeale sagedamini lihtsalt õnnelik, ilus ja hea ning nende "pahade meestega" laste ja varanduse nimel kannatajate naiste naist jõledaks tegev õelus puudub. Samas olen kohanud ka nn. kompromiss-suhet, kus kooselu raames elatakse eraldi elusid.
Seega arvan, et nii nagu kõikide soovidega, on ka hingerahuga nii, et kõige eest pead maksma. Niisama ei saa midagi. Kus on aga mõõdupuu, mis mõõdab, kui palju keegi välja kannatab ja kui palju mitte? Ja samas kui poleks riski, kas siis kõik aiva lahutaksid? Vast mitte, sest muutus on riskivaba ja seega ka kaoks kohe enda tõestamise moment.
Olgu, lihtsustan selle keerukuse enesele. Kellel veab, see säilitab hingerahu koos kaasaga ja kel mitte, see läheb teisele ja miks ka siis mitte, kolmandale ringilegi.
Ja kes väsib võitlusest, see puhkab ideaalse suhte otsimisest ning elab niisama iseendale. Igaühele oma. Aga kui ma vaatan oma mina eest võitlevaid naisi, siis tekib ka endal küsimus - aga kuhu minu mina jäi? Huvitav, mis tast vahepeal üleüldise kodurahu nimel hüljatuna saanud on?
Kas ma ka aastate pärast kahetsen kui kohe midagi ette ei võta? Ja kuidas Oma Mina avades parimaid palasid säilitada ja hoida ilma draamat loomata?
Mnjah, uus elu pidi nõudma uut inimest. Kuid mida see enda vaimu taaselustamine ja uuendamine ikka on kui mitte uue elu alustamine. Ja kui siis kaaslane, kaasa või sõber nende uute vaadetega ei klapi ja muutustega kaasa ei tule?
No comments:
Post a Comment