Mu sõps on oma 35-ndal eluaastal armunud ja siin pole midagi teha. Lihtsalt see on nii ja asi tahe.
Ta teab küll, et mees on talle kõike muud kui see "härra õige", kuid süda piinab nii kuis kole.
Püüan siis teda lohutada ja selgitada, et ise olen juba ammu nagu mägi - tulgu või pussnuge taevast alla, mina end kõigutada ei lase. Olen loll ja ülbe ja mida kõike iganes, et oma mäel kindlat müüri ümber hoida.
Mnjah ja mis see minu "mäeks olemine" talle annab? Ega ma alati ise ka kindel pole, et see mullegi parim on. Ohutu. Jah, aga kas ka parim... ok, pole oluline.
Ega siinkohal ka sellest ju ei piisa, et püüa muule mõelda ja ära tee välja. Maailm on mehi täis ja kui üks lahkub, siis 10 tuleb asemele. Jne, jne,
Sellistes asjades ei saa tegelikult keegi nõu anda, et tee nii või tee naa. See tuleb läbi elada ja "asi ants". Ja ei päästa see, et oled 18 või 25 või 35 või 50. Kui ikka oled "kogemata" ühe inimese oma südamesse lasknud, siis tihti sinna ta ka jääb ikka kohe pikaks ajaks. Ja no need soovitused on ikka reeglina üks niisama jutuvada.
Vaatan sõpsi ja tahaks kuidagi aidata, kuid ei saa. Kuid kui aidata ei saa, siis midagi siiski äkki saan teha - ma saan olla ta kõrval ja ulatada talle paki plaastreid kui südamesse veel üks haavake peaks tekkima.
Veel saan ma teha targa näo pähe ja teatada: Arvan, et sellega on nagu palavikuga - joo teed, maga palju ja puhka. Kuula head muusikat ja loe oma lemmikraamatuid. Tiki või heegelda ja vaata keskmiseid kergeid filme "telkust", eriti komöödiaid ja õudukaid. Õpi paar uut asja selgeks.
Aga praegu aja end välja, sest lähme jalutama...
...
Ah jaa, mul üks tuttav tuleb ka, tead on selline tore ja meeldiv tüüp. No ma saan aru, et ei mingeid teisi mehi, aga ära pane teda tähele ja ta vist on üldse homo...
Homo mu hea tuttav muidugi pole aga see polegi hetkel tähtis. Ta on üks igati tore ja tubli "vaba mees". Eks sõps tunneb mind juba piisavalt ja teab mu trikke juba vist peast, aga ikka teeb viisakusest näo, et ok, :"kui homo, siis sobib"....
No comments:
Post a Comment